Albert Turner ja kiiktool

Original: https://www.crmvet.org/nars/stor/s_bruce.htm

Bruce Hartford
2010

      

Aastal 1965 oli Albert Turner Lõuna kristlaste juhtimiskonverents (SCLC) Alabama osariigi direktor ja üks parimatest meestest, keda ma kunagi tundnud olen. Erinevalt enamikust SCLC juhtidest polnud ta minister, ta oli Perry maakonna põllumees. Ta oli selline inimene, kelle jaoks lause “Maa sool” sündis.

Olin SCLC valdkonna sekretär ja 1965. aasta suvel määras ta mind juhtima SCLC/SCOPE projekti Crenshawi maakonnas. Montgomeryst lõuna pool asus Crenshaw sügaval Klani maal ja sajandi kaugusel “… kõigi vabaduse ja õiglusega“. See oli umbes nii maaelu kui maakond olla võiks. Maakonna asukoht oli pisike Luverne linn, rahvaarvuga 2500, koos ühe piduritulega, mida neil polnud vaja, kuid mille üle nad olid uhked. Kohalik mustanahaline juht oli Havard Richburg, juuksur ja poemüüja. Sel ajal ei julgenud ükski Crenshawi maakonna kirik oma vabadusliikumise tegevusele uksi avada – hiljuti ründas üks Klanni mob kirikut külgnevas “Verise” Lowndesi maakonnas pelgalt kuulujutu järgi, et keegi kavatseb rääkida valijate registreerimisest. Nii et tegime kohaliku basseinihalli oma peakorteriks.

Meie põhitöö oli valija registreerimine. Kuid umbes juuli keskpaigas otsustasid mõned kohalikke lapsi, kes meile lõuendit abistasid – kolledži laste suvekodu ja keskkooli lapsed, et nad soovivad kohvikud integreerida. Nad tahtsid Luverne’i integreerida. Nüüd oli möödas terve aasta pärast 1964. aasta kodanikuõiguse seaduse vastuvõtmist, kuid öeldes: “Seda seadust ei tule veel siia.

Luverne’il oli kokku kolm söögikohta, kaks kaupluses asuvat lõunasöögikohta ja kohvik. Kui nad kuulsid, et kavatseme kontrollida kodanikuõiguse seaduse järgimist, sulgesid kaks poodi oma lette ja eemaldasid taburetid, mitte ei pakkunud mustanahalisi, kuid toit oli kohviku ainus äri, nii et neil polnud valikut, nad pidid jääma avatuks. Nii et nad serveerisid meile meie tassi kohvi.

Kohvikust lahkudes astusime välja varitsusse. Umbes viiekümne Klansmeni rühmitus oli kokku tulnud ja ootas meid. Nad peksid meid tänaval rusikate, saabaste ja tikkudega maha. Kuid olime kõik hoolikalt ja põhjalikult koolitanud vägivallatu vastupanu taktikat, nii et keegi meist ei saanud tõsiseid vigastusi. Paisunud ja muljutud, jõudsime tagasi oma basseinihalli peakorterisse – veriseks, kuid koormata. Ja ülendatud võiduga. Me olime sundinud segregatsiooni tegijaid kas teenima mustanahalisi või panema kinni. Luverne’i mustanahaliste kogukond oli pursanud uhkusega, aastaid olid nad televiisorist vaadanud kohtumisi ja proteste ning nüüd olid nende lapsed kodanikuõiguste kangelased, nende lapsed olid Klaani trotsinud, nende lapsed olid eraldamise vastu, lapsed olid võtnud nende lakub vankumatult ja julgustas võidukalt.

Meie pidupäeva keskel helises telefon. See oli hr Green, Crantshawi maakonna teise linna Brantley mustanahaline juht. Brantley oli Luverne’ist poole väiksem ja ei hinnanud valgusfoori, oli ainult Stop märk. Kui hr Richburg sõitis mind esimest korda läbi Brantley, nägin, et paljud tänaval olevad valged mehed kandsid puusale rihmaga püstolit. Küsisin talt, kas nad on šerifi possemenid, kuid ta ütles mulle, et ei, Brantley valged inimesed tahtsid lihtsalt olla valmis juhuks, kui nad peaksid kedagi tulistama.

Hr Green rääkis meile, et Brantley mustanahalised lapsed olid kuulnud Luvernes toimuvast – Crenshawi maapiirkonna viinamarjad olid palju kiiremad kui tänapäeva internet – ja nad tahtsid Brantley integreerida. Kas tuleksime alla ja koolitaksime neid? Ilma et oleksin sellele palju mõelnud, nõustusin hooletult ja ütlesin talle, et oleme laupäeval kohal. Kuna ükski Brantley mustanahalistest kirikutest polnud valmis liikumisaktiivsuses osalema, korraldasime treeningu naabruskonna liivakõrvalpalliväljakul. Mida ma ei teadnud – kuna mul ei õnnestunud kodutöid teha -, oli see, et Brantley Blacki softpallimeeskond pidi sel ajal mängima meeskonda külgnevas Butleri maakonnas. Mis tähendas, et suurem osa Brantley mustanahalistest meestest oleks mujal.

Brantleysse jõudsime määratud ajal ja olime vaevalt rahvaga kohtuma hakanud, kui üle põllu möirgas umbes 10 KKK-ga täidetud autot ja pikapi. Klubide ja kettidega relvastatud klansmenid hüppasid meie järel välja, kohalikud lapsed hajusid laiali ja meie parkisime maja läbi. Vana naine hoidis neid harjaga eemale, andes meile autosse jõudmiseks mõne sekundi, usaldusväärse – kuid vaevalt kiire – VW vea.

KKK kuhjas tagaajamise tagant oma sõidukitesse ja kui Brantley’st põrutasime Klanniga kuumalt sabale, möödusime teeserval Stopi sildi kõrval kolmest autost – linnapea Cadillacist, šerifi ristlejast ja maakonna kiirteede patrullauto. Mõlema kapuutsi peal istudes olid vastavad omanikud. Neist kolm vehkisid ja andsid meile suure, heasüdamlikust poisist, pask-söömise irve, kui me põgenesime. Pole vaja imestada, kes helistas.

Klani pätid  ajasid meid üle  poole maakonna. Kuid õnneks õnnestus julm-kuratlik sõitmine, juuste tõstmine ja relvastatud mustanahaliste meeste viimase hetke päästmine Luverne’i tagasi. Loomulikult helistasime Al Turnerile kohe, kui basseini saali jõudsime.

Perry maakonnast üle sõitmiseks kulus tal paar tundi ja me rääkisime talle, mis juhtus, kui telefon helises. See oli hr Greeni helistamine Brantley’lt. Ja kas ta oli kuum! Tema ja teised mustanahalised olid Butlerist tagasi möirgamas, kui nad juhtunut kuulsid. Ta vihastas Klaani meie rünnaku peale ja põgenedes vihastas ta meid. Nii Al rääkis temaga ja hr Green küsis: “Kas kavatsete tagasi tulla? Ja kui tagasi tulete, kas jääte alles või saate jälle otsa?

Oh jah, Al ütles talle, et me tuleme tagasi ja me ei saa otsa.” Ta vaatas meile otsa. Neelasime kõvasti ja noogutasime hirmunud nõusolekul aeglaselt pead. Järgmine päev oli pühapäev – mis muidugi oli ka kirikupäev, nii et esmaspäev oli määratud meie naasmiseks Brantleysse.

Esmaspäeva hommikul sõidutas Al meid Brantley tihedalt pakitud musta kogukonna juurde. Olime pinges ja üsna. Hr Green ja tema kaks teismelist poega kohtusid meid tema esiküljel, kus istusime tee poole. Alil oli au koht, vana kiiktool. Igal teisel päeval oleks olnud teisi inimesi, kes käiksid tänaval oma äri tegemas või istuksid verandadel herneid koorimas ja naabrite ja möödujatega hiilimas. Kuid sel päeval polnud kedagi – mitte kedagi – näha. See oli jube. Kuid siin-seal märkasime veidi kerget liikumist, kui keegi piilus kuuri tagant aknast välja ja kopli peal oli rohus ja põõsastes kohin.

Al vestles Korea sõjaveterani hr Greeniga vesteldes aeglaselt edasi-tagasi. Muidugi, Dr. Kingi Lõuna kristliku juhtimiskonverentsi välisekretäride ja vabatahtlikena me muidugi ei olnud relvastatud. Kuid hr Green ja tema kaks poissi olid. Midagi ei näidanud, miski polnud provokatiivne, kuid nende relvad olid käes.

Vahetult pärast kohalejõudmist libises kiiresti liikuv auto maja ette peatuma. Tolmupilve asudes hüppas välja must naine – linnapea neiu. Tal oli mehe sõnum, “Oh! Linnapea ütleb, et peate linnast välja minema. Kui te seda ei tee, kutsub ta välja oma mob.”

Al muudkui rokkis aeglaselt edasi-tagasi. “Noh, võite öelda linnapeale, et me ei lahku.”

“Ei, ei, ta on tõsine! Ta kutsub välja mob. Ta käskis mul teid hoiatada.

Meil on õigus siin olla.” Ütles Al, rääkisin rahulikult edasi-tagasi. “Me oleme hr Greeni külalised. Mustlastel on hääleõigus ja me aitame neil registreeruda.

Nad käisid mitu korda edasi-tagasi ja siis sõitis ta minema Ali vastust linnapeale kandma.

Märgitud minutid võtsid tunde, kuid ilmselt kulus kõigest 15 või 20 minutit, enne kui härra Greeni majast nii aeglaselt mööda kõva näoga valgete meeste koorem sõitis. Tundsime seda kui ühte autot, mis meid jälitas. Nad vahtisid meid kiviste silmadega. Vahtisime neid kohe tagasi. Keegi ei öelnud midagi, keegi ei liikunud. Al muudkui edasi-tagasi kiikus, rahulik, nagu rahulik olla võiks. Teine auto ja siis veel kolmas, valgete meestega pakitud auto sõitsid aeglaselt mööda. Neljas auto, viies, siis esimene sõitis taas ringi. Siis teised. Al muudkui edasi-tagasi kiigutas.

Mõne aja pärast – tundus, et aastatega – mõistsime, et nad on peatunud mööda sõitmist. Me olime nad maha vahtinud.

Järsku tulid mustad inimesed kodudest välja ja koplist alla, kõik naeratused ja irve. Justkui võluväel ilmusid söök ja jook ning puhkes väike ekspromptne pidu. Järgmisel valijate registreerimispäeval prahistasid nad mahajoodud puuvillakorjaja bussi ja 25–30 üritasid registreeruda. Kuna hääletamisseadus riputati endiselt senatis üles, keelati need loomulikult ära. Kuid kahel tosinal Brantley Blacksil šerifi ja linnapea trotsimiseks – see oli sotsiaalne revolutsioon. Ja kui eelnõu seaduseks sai, olid nad esimeste Crenshawi maakonna mustanahaliste seas, kes lisasid oma nimed hääletusnimekirjadesse.

Copyright © Bruce Hartford, 2010